Roomikkandja

Roomiktransportsõiduk viitab "autole", milles roomiksüsteem asendab rattasüsteemi. Seda tüüpi sõidukil on väike surve maaüksusele, väike vajumine, tugev haarduvus ja tugev sõiduvõime. Kabiin, kaubaplatvorm või vanker on põhimõtteliselt samad, mis tavalistel ratastel sõidukitel. Üldjuhul võib sõidusüsteemi ülesehituse järgi jagada kolme tüüpi: esiteljele paigaldatud kelkude või ratastega poolroomik ja tagateljele paigaldatud roomikutega tüüp, täisrööpmeline tüüp koos roomikutega, mis on paigaldatud esi- ja taha. teljed ning vahetatavate rataste ja roomikutega rattaroomiku tüüp. Roomikud on painduvad lülid, mida veavad veorattad ja mis ümbritsevad veorattaid, koormarattaid, tühikäigurattaid ja tühikäigurattaid. Rada koosneb rajakingadest ja rajatihvtidest. Rööbasnõelad ühendavad rööbastee kingad omavahel, et moodustada rööbastee linke. Rööbasteekinga mõlemas otsas on augud, mis on ühendatud veorattaga. Keskel on juhthambad, mida kasutatakse rööbastee reguleerimiseks ja rööbastee mahakukkumise vältimiseks paagi pööramisel või veeremisel. Pinnal on libisemisvastased ribid, mis puutuvad kokku maapinnaga, et parandada rajakinga tugevust ning haardumist raja ja maapinna vahel. Roomikkandurid sobivad suurte esemete, põllusaagi, liiva ja muude esemete transportimiseks, mida on raske käsitsi transportida kitsastes kohtades.

Paljud tööstuse inimesed teavad, et varased roomiksõidukid ei ole täiuslikud elektrisüsteemi, roolisüsteemi, kandevõime jms osas ning struktuur on keeruline ja hind on kõrge. Kuigi ratastega sõiduk on küps ja töökindel, on selle maastikul ja jalgsi kahjustustevastasel süsteemil teatud piirangud. Selle põhjal tekkis pool roomikust.. Poolroomikuga sõidukid põhinevad põhimõtteliselt ratastel sõidukitel, mille tagarattad muudeti roomikuteks.

Kuum tags: roomikkandja, Hiina roomikkandja tootjad, tehas